Aga tollel päeval oli õhkkond tööl pingeline, kuna oli väga palju küsimusi õhus aga vastused nendele puudusid. Keegi ei suutnud hetkelisest olukorrast leida meelepärast lahendust. Kõne all oli meie tööliste viibimine Inglismaal ja tööjõu vähesus. Keset rusuvat vaikust, kostis tegevjuhi optimistlik hääl:"Kas projektijuhid on nõus minema Inglismaale ja aitama firmat ehk kastanid tulest välja tooma?" Tekkis pingeline vaikus. Sellise variandiga polnud ausalt öeldes keegi arvestanud ja pea täitus tuhandete mõtetega.
"Hell Yeah !":ütlesin mina, kui olin peas enam-vähem asjad ritta seadnud. Kuna sellel hetkel oli mul kodus "vaikiv ajastu", mis tähendab seda, et me mõlemad naisega oleme solvunud ja liiga uhked et ära leppida. Seega tundus kodust eemaldumine hea mõttena.
Kõik saigi kokku lepitud, lennupiletid ostetud ning saabus äralennu päev. Veel ennem kui minu tagumik puutus lennujaama viiva auto istet, mõistsin et mind ei olnud tulnud keegi saatma. Mis oli suhteliselt õiglane, kuna oma äraminekust polnud ma kodus rääkinud." Masendav olukord," mõtlesin autos turvavööd peale tõmmates ja ilmselgelt oli mu hing täis pettumust. Nii kiirelt kui see pettumus tuli, nii kiirelt ta ka lahkus, kuna juba 5 minuti pärast tegime kerge peatuse tanklas ning juba solises esimene õllemärjuke kõrist alla. Ja juba 10 minuti pärast olin unustanud kentsaka vahejuhtumi oma ärasaatmisest. Teekond viis meid Riiga, kuna seal oli lennuväli ja meie suur valge õhusõiduk ootas meie saabumist. Vahemaa Tartust Riiga oli umbes 6 õlut ja 3 metsapeatust pikk ning natukene uimasena olimegi kohal. Saatsime oma auto ära, lehvidades valget taskurätte ja valades igatsusepisaraid nähes eesti numbrimärgiga auto eemaldumist.
Aga nüüd tuli ennast kokku võtta ja olla mees, kasvõi ükskordki elus. Kuna me teadsime kuidas näeb välja tänapäeva standart mehele, siis käisime kohe läbi tax-free ja leidsime end lennukit oodates juba 1L Jägermeistri rikkamana. Kuna kodumaalt lahkumine ikkagi rusus meie tuju, siis tuli leida leevendust, milleks siis oli Jäägri avamine. Ja peab tõele näkku vaatama, see tõesti pühkis ära meie kurbuse ja asendas selle võltsi naeratuse ja lõõpiva hääletooniga. Ega palju aega enam ei läinudki, kui leidsime endid juba istumas lennukist, mille ebamugavad istmed meid endasse neelasid nagu meelde tuletades, et see reis ei saa meeldiv olema. Seega ebamugavuse vältimiseks, tegime salaja kiire Jäägritiiru ja kuna alkohol muudav inimese lodevaks, siis hakkasid ka meie kehad vaikselt sobituma lennuki istmetesse. Ja lend võis alata. 2 pool tundi ja 1L jäägrit hiljem, lõi mul mõlemad kõrvad miski lukku-tundus et hakkame maanduma ja nii see oligi. Selleks korraks oli kaunis õhureis selja taga ja samuti meeldivad kogemused ja olukorrad- tuli hakata vastu võtma uusi väljakutseid.
Number 1 oli leida üles takso, kelle firma meile palganud oli. See oli suhteliselt lihtne, kuna jääger oli oma töö teinud ja välismaa keel tundus olema nagu meie oma emakeel. Piinasime natukene telefoni ja mingil hetkel oli auto ees. Sellest astus välja viisakates riietes pool-neegri hakatis ja tõstis meie pagasi pagassi. Kergel muigel istusime autosse ja hakkasime härrasmeeste kohaselt sõitu nautima. Küsimusele, kus siin lähim alkoholipood on ei osanud neeger vastata, mille tõttu muutusime me natukene kurvaks, kuna sõita oli veel küllaltki palju ja autojuhiga hästi käitumine kaines olekus ei tundunud loogiline. Aga mehed kannatavad kõik ära, ka alkoholi puuduse. Seega see sõit polnud pooltki nii lõbus kui lennureis aga saime sellega hakkama ja 2 tundi hiljem olimegi oma majakese ees."Nägemist sitajunn," laususin viisakalt autojuhile, võtsime oma pagasi ja suundusime elamisse. Elamine paistis igati härrasmeestele sobilik olema ning ma ümisesin rahulolevalt:" Elu armastan sind." Majas võtsid meid 2 soomlast, kellega jagasime seda elukohta, nimesi ma enam ei mäleta aga nimetame neid Mika ja Juss.
Ka nemad töötasid samal objektil ning nendega pidime hakkamagi tööl käima. Meile see idee iseenesest sobis, kuna kui roolis viibima ei pea, siis järelikult pole vaja õhtuti alkoholijoomisele piiri panna. Sättisime endid ilusasti sisse. Kuna viisakus on ikkagi meie teine nimi, siis küsisime Jussilt, kus on lähim alkoholipood, sest etikett nõuab ühise pitsi või kahe kokkulöömist. Tuli välja et suurem pood on nii kaugel, et sinna jõudmiseks peab kasutama transporti aga Mika oli nii lahke, et lubas meid sinna viia. Tuli välja et pood oligi suhteliselt kaugel, nii sõita sinna saime umbes 10 minutit. Peale paari infarktijärgset olukorda ja karjatusi:"Kas üritad meid ära tappa!!!", kuna neil on liiklus vasakul pool, jõudsimegi poodi. Poes leidsime endalegi üllatuseks, et viski hind oli meeldivas languses, mistõttu me omastasime mõned ja veel paar kasti õllemärjukest. Kui ma käruga kassa poole kruiisisin, siis tundsin , kuidas mu suu oli jällegi naeratuseks tõmbunud ja mõtted oli täis entusiasmi.
Elu tundus olevat taaskord ilus.
Majja, nimetame teda edaspidi kämpaks, jõudes katsime laua ja oligi kord käes korralikule tutvustamisele. Mika oli erinevalt Jussist rohkem alkoholisõbralikum ning seega saime temaga rohkem vestelda ja nii see aeg läks, kuni me meeldivas alkoholiuimas magama taarusime.
Hommik ei olnud enam nii ilus kui õhtu, sest valu peas andis endast pidevalt tunda ja sitt maitse suus ei kadunud isegi peale hambapesu. Ja oligi aeg tööle minna. Tööst ma teile rääkima ei hakka, kuna sel juhul peaksin teid ära tapma- nali, ma lihtsalt ei viitsi, kuna seal pole midagi huvitavat.
Kuna tööl käisime 6 päeva, siis ainukeseks vabaks ajaks jäi laupäeva õhtu ja pühapäev. Seetõttu leppisimegi poistega kokku, et tuleme laupäeval peale tööd nende juurde ja teeme sümboolse 100g taaskohtumise terviseks. Kuna nemad elasid teises kohas, siis tuli üks poiss meile järele ja peagi maandusime nende pesas, mis polnud küll nii uhke kämpa nagu meil aga kannatas elada küll. Taas kaeti laud ja viski leidis taas tee meie suhu. Peale mõnda tehtud jooki leidsime et aeg oleks minna kohalike vaatamisväärtustega tutvuma. Veel kiired sõõmud viskit ja "leegid peale". Otsustasime minna esimesse külla, kus kindlasti leidub mõni pubi, mis võõrustaks meiesuguseid härrasmehi. Tuli välja et sinna oli maad umbes kilomeeter, mille meie kui spordipoisid võtsime iisi-miisi jalutades, samalajal rüübates kaasavõetud alkoholikokse. Jõudsime külla ja leidsime ka pubi üles, kuhu me ka kohe sisse astusime ja välismaakeeles õlut tellisime. Tuli välja et pubi inglismaal ei ole niivõrd siuke joomiskoht vaid et sinna tulevad peale tööd farmerid ja teised pered kergelt istuma ja juttu ajama, mille juurde manustatakse mõni õllemärjukegi.
Mingil hetkel hakkas tunduma et meie ei sobi sinna hästi. Kuna mõnel meie poistel olid mootorratturite vestid peal, siis vaadati meid veidi altkulmu, neil seal on mootorratturid vähe teises nimekirjas, kui meil siin Eestis. Aga me ei lasknud ennast häirida ja libistasime õlut edasi, kuni ühel hetkel meie poiss purustas peopeos õllekruusi, siis otsustasime et viisakas ei ole enam pikemalt siin peatuda. Olime juba tükk aega tundnud kuidas baarmeni silm meie kuklaid sihtis ja kui pilgud tapaksid, siis oleksime ammu teises ilmas. Avaldasime soovi siis klaas kinni maksta, sest härrasmehed on ikkagi härrasmehed aga baarmen polnud sellega nõus, ta oli nõus et me lahkuksime ja lubas ka takso kutsuda. No heakene küll, otsustasime et nii on kõigile parem ja olime tema plaaniga nõus. Saabus takso ja me võtsime sinna istet, seljatagant oli tunda kuidas baarmen ohkas kergendanult ja kobis oma külamehi teendindama.
Sõit võis alata, kuna üks poistest teadis et kusagile teises külas on mingi rokiklubi ja seal võiksime me olla teretulnud, siis nii ka taksojuhile edasi sai öeldud. Sinna polnud palju maad, natukene lorijuttu, kui juba olime kohal. Esimesena jäi kohe silma uksepeal seisev pirakas neeger, tundus et ta oli sinna uksehoidjaks palgatud või turvameheks, päris kindel ma ei olnud aga sisimas teadsin et ilma temaga vestlemata ma sealt ei lahku. Kuigi alkohol oli tuimestanud mu mõtlemismeelt, teadsin siiski et neegriga pole mõtet ennem diskussiooni laskuda, kuniks ma pole veel klubis sees- see välistab võimaluse et ma sinna ei saagi. Aga ma tahtsin sinna sisse saada, seega manasin ette Iam-very-glad-to-see-you ilme ja sisenesin klubisse. Klubi iseenesest oli päris cool place. Seal oli mitu korrust, kus igal pool kakerdasid suhteliselt ebakained karvased ja korraks tekkis tunne, et oleksin nagu koduses rokibaaris. Ja nagu koduski hakkas seal elu pihta, rüüpasime kalleid välismaa jooke, mossisime rokkmuusika saatel ja üritasime naisi ära rääkida, mis õnnestuski aga tuli välja et nad olid tavalised prostituudid. Mingil hetkel tuli mul meelde, et mul on üks asi ära lõpetamata ehk siis diskussioon neegriga ja ma irdusin seltkonnast ja suundusin välisuksele. Väliukse juures siis seisiski minu väljavalitud. Minust nii kaks korda suurem ja pikem neeger, kes oli töö jaoks selga ajanud ülikonna, seda kust ta selle saanud(loe: varastanud), see ei selgunudki jutu käigus. Küll aga tuli jutu käigus välja, et ta ei olegi minu sõnade järgi" immigrandist sitatükk" vaid kolmandat põlve siin elav kodanik. Üllatusin muidugi aga see ei muutnud minu arvamust temast kui neegrist. Seega tahtsin kindel olla, et minu kodus nii olema ei saa ning täpsustasin talle natukene olukord. Selgitasin, et mina olen Eestist ja tema ei ole seal oodatud, kuna ta on neeger ja et kui ta sinna peaks tulema, siis saadetakse ta seal teise ilma nagu inimese parim sõber. Mitte et need sõnad täpselt sellised olid aga üritan blogis kordki mitte ropendada. Kusjuures tundus et neeger sai minust aru, sõnades et on minuga nõus ja annab endast kõik et ei peaks Eestisse elama tulema.Siis aga tõmmati mind vestlusest eemale, sest poisid arvasid et pidu on selleks korraks läbi ja et takso juba ootab. Vastumeelselt lahkusin meeldivast vestlusest, sest hingel oli veel palju mida öelda. Olles taksos ei suutnud keegi aru saada, kuidas ma polnud neegri käest tappa saanud, kuna minu sõnavara ja tema näiline füüsiline üleolek kaalus oleks võinud selle olukorra kergelt lõpetada. Aga seekord läks nii. Takso viis meid ilusasti kämpale ja jällegi saime suunduda alkoholiaurude unne.
Hommik oli suhteliselt raske, ainus leevendus oli see et oli pühapäev ja et kapp oli õlut täis. Kui sul on õlu olemas, siis päev lendab ikka suhteliselt kiirelt. Varsti oligi õhtu käes ja tuli valmis olla järgmiseks tööpäevaks.
Uue nädala algus läks kiirelt, kuniks kolmapäeval saime teada et rohkem meid enam siin vaja ei ole ja et saame neljapäeval koju minna. Oh seda rõõmu, kui ma helistasin naisele ja andsin teada et tulen homme koju, tuli välja et ta ei teadnudki et ma inglismaal olen. Õige jah, ma ju ei tutvustanud olukorraga teda, damn! Aga mis seal ikka nüüd siis teab.
Kui kojuminek oli kindel siis teadsime kohe, et viisakas ei ole ilma liikudeta lahkuda, eriti kui on veel nii head kämpakaaslased nagu selleks olid Mika ja Juss. Koju jõudes katsime laua ja valasime pitsid täis. Juss oli järjekordselt pidur ja viisakusest jõi paar pitsi meiega, ennem kui lahkus teise tuppa. Aga Mika oli sõbralikum ja jäi meiega aega veetma. Tunnid möödusid vigases välismaa keeles seletades elust ja olust, kuniks tuli minna magama, sest hommikul kell 7 pidi olema meie takso kohal.
Kell 7 hommikul olime me valmis, kämpa ees oli ka valmis meie takso ja sitajunnist juht. Jällegi viis me teekond lennujaama.
Umbes 2 tunni pärast olime lennujaamas ja peale piletite lunastamist otsisid 2 paari silmi hoonesisemusest taxfree silte. Kuna neid ei olnud väga raske leida, siis mõned minutit hiljem istusime juba rahulolevalt toolidel ja kotist pungitas jäägermeistri kelmikas pudelikael. Kerge 80 g ja juba olimegi lennukis istmetel ja tellides coca-colat, kuna kuidagi tuli jäägri manustamist peita-ikkagi härrasmehed ju. Ja lend võis alata...
Mõni tund ja liiter jäägrit hiljem seisime lõbusas meelolus Tallinna lennujaamas ja ootasime oma autot. Auto ka saabus ning me kobisime sinna sisse ja teekond Tartu võis alata, kuid siiski mitte ennem kuniks me polnud käinud läbi väikeses poes ja järjekordselt ennast varustanud uue jäägriga. Siis olime valmis, nüüd tulgu või maailmalõpp!
Mäletan et jõudsin koju umbes 2,5 tundi hiljem ja suhteliselt koomalaadses seisundis aga siiski olin kodus. Kuradi hea oli ära olla aga veel kuradima hea meel oli jälle kodus tagasi olla, sest selline see elu juba ongi raisk!.,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar